|
6. veebruar 2025. Fotod: Külli Trummal
„Päevanägemisega inimolend elab valguses – mõeldud pole siin mitte mingit müstilist valgustatust, vaid just nähtavat valgust selle tavalises füüsikalises tähenduses – suure osa oma elatud elust ja tõenäoliselt võtab ta seda kaunis iseenesestmõistetavalt. Tema ruumikogemuse määrab valguse olemasolu või selle puudumine, selle üleminekud ühest teiseks ja objektide väljavalgustatus, mis mõnikord võib anda ta keskkonnast fragmentaarse või lausa mõistatuslikuks jääva mulje. Võib arvata, et enim mõtleme valguse peale siis, kui seda näib olevat kas liiga palju või liiga vähe. Nägemise vahendusel kogeme, kuidas tuttavate objektide vorm kaob hajususse või hämarusse, muutub abstraktseteks kujunditeks või sulab suletud varjumassiks, kui muutuvana tajume nende värvust ja tihedust pehmes pilvealuses valguskumas, varahommikuses heleduses, õhtu punakas kumas või elektrivalgustusest lõigatud hämaruses."
|
